ma paneks teile siia ühe ülilaheda video, aga kahjuks ma ütlen seal kaks korda ühte koledat sõna (sest esimest korda oli nii suur hirm naha vahel ja teist korda olin lihtsalt tige), et emad-isad, vanaemad-vanaisad saaks kreepsu. Püüdsime ühe suure haikalakese kinni nimelt.

tööuudiseid

Paar päeva tagasi olin siis rõõmsalt üksi Fishis tööl. Tegin parajasti prepi, väikseid asjakesi, mida siinmail potato scallopiteks kutsutakse, kui ühel heal hetkel läks midagi natuke väga palju valesti ja kukutasin ühe väga lameda väljanägemisega metallist asja fritüüri, mille peale fritüür pahandas ja mind üleni õli täis pritsis. Natuke tuli pisar silma, aga kõige rohkem tuli hoopis eestikeelseid roppusi suhu. Keerasin siis kraani lahti ja tahtsin käe külma vee alla panna. Aga, ennäe imet! KEEGI TROPP (meeldetuletus: ma olin üksi tööl) oli kraanist kuuma vett lasknud ja siis kraani lihtsalt külma peale keeranud aga ei olnud oodanud, et vesi ka külmaks läheks. Lasin siis endale mõnuga sinna kuuma vett ka peale. Üks jäse (halvem käsi) oli täitsa kole ja kõht ka puha põlenud. Üritasin ennast siis igatpidi keerutada seal kraani all ja samal ajal tangidega kõike seda jura fritüürist kätte saada. Väga hästi ei õnnestunud, eriti arvestades, et kraanikausi ja fritüüri vahe on mingi 3 meetrit. Olin igatahes juba väga parajalt leilis. Hakkasin siis väiksest apteegikapikesest seda geeli otsima, mida põletuste puhuks endale peale võiks määrida. Alustuseks suutsin selle kapikese põrandale laiali kukutada. Siis veel natuke ropendada. Siis seal hunnikus tuhnida… kui äkki justkui läbi paksu varahommikuse udu meenus, et KEEGI TROPP  oli eelmisel päeval koristades (ma üksi koristasin seda kappi) geeli minema visanud, sest see oli pool aastat üle realiseerimiskuupäeva. Lõpuks ei jäänud muud üle kui Indiasse (restoran) helistada ja öelda, et ma väga tahaks, et keegi mulle kalapoodi külla tuleks, sest kangesti on tarvidus apoteekasse ravumi järgi minna. Mille peale terve India (riik) läks vist sabinasse ja nad kohe üldse ei suutnud ära otsustada, mida tegema peaks. Esialgse info järgi pidi keegi kibekiirelt tulema ja mu olukorda leevendama. Järgmisest telefonikõnest selgus, et nii kibekiirelt ikka ei saa, sest see kes pidi tulema mu olukorda leevendama, oli hoopis kuhugi mujale läinud kellegi teise olukorda leevendama, aga tema asendaja, kes tuli esialgselt tema olukorda leevendama, tuleb nüüd minu olukorda leevendama. Kolmandast telefonikõnest selgus, et minust oleks arukas nüüd ilusti kassast suuremad rahatähed välja võtta ja pood kus-seda-ja-teist jätta ja apteeki minna. Nii toimisingi. Hiljem tahtis veel natuke nutt peale tulla, aga õnneks olin vapper väike tüdruk ja ainult ropendasin.

Selle jutu pühendan sünnipäevaks oma armsale sõbrale Annile, kellel loodetavasti on mõlemad käed alles!

panen siia nüüd ühe vanema video ka üles. Põhistaar Omar :)

Townsville :)

Tsautsau!

Kuna videoblogi ei osutunud nii populaarseks (te vist ei viitsinud seda lõpuni vaadata eks), siis kirjutan jälle.

Eelmisel laupäeval käisin töökaaslastega väljas, sest meie Peruu-kutt Eduardo naaseb nüüd viieks kuuks sünnimaale. Oli nagu selline hüvastijätupidu :) Eriti kaua ei olnudki, rohkem veetsin tegelikult aega McDonaldsis burgerit süües ja üksi bussipeatuses istudes, kui klubis.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.. Pühapäeval magasime siis kella üheni õndsat und, kuni lõpuks ärkasin selle peale, et sain bossnaiselt sõnumi küsimusega minu enesetunde kohta. Mul oli enesetunne täitsa okei ja kõik tundus seda va klassikalist rada suunduvat.. et kella neljaks tööle jne. Tegelikult pakkus aga bossnaine välja, et ma võiks hoopis vaba päeva võtta, kuna Maiksul ka ju ometigi vaba päev. Noh, mõeldud-tehtud. Läksime veel Indiast läbi ja võtsime hommikusöögiks ühed naanid (need on need ümmargused india saiad) ja ostsime Happy High Herbsist uue piibu :) Ja sõit Townsville’i võiski alata!

Tegelikult pidime Townsville’i sõitma alles järgmisel päeval.. meil olid nimelt viisa jaoks röntgeni ja meditsiinilise kontrolli ajad kinni pandud. Kuna aga ootamatult skoorisime oma vabade päevade hulka veel pool päeva, lahkusime juba pühapäeva õhtul. Autos bookisime endale hotellitoa täitsa kesklinna ja tegime igasuguseid plaane Townsville’i ja üldse elu kohta. Kolm tundi sõitu möödus kõige kiiremini üldse! :)

Kella kuue ajal jõudsime siis kohale. Vaatasime siis oma toa üle ja läksime välja sööma. Sõime Cactus Jackis, mille näol on tegemist Mehhiko restoraniga, kus kogu miljöö ja söök oli isegi täitsa tore, ainult et mingil põhjusel tuli kõlaritest ikka LFMAOd või Rihannat. Ja õhtul käisime veel kinos ka! Nii tore oli selliste lihtsate asjadega oma aega sisustada :)

Hommikul tegime ära oma röntgenid.Nende tegemise ja arstiaegade vahele jäi meil üsna mitu tundi vaba aega, mille sisustasime eriti mõnusa hommikusöögiga Coffee Clubis, Castle Hilli otsas käimisega, Reef HQ akvaariumi ja Dome Theatre’iga. Kõige ägedam oli vist see Dome Theatre, mis on põhimõtteliselt siis see nö kuppelkino, kus oled suure kaare all peaaegu lamavas asendis ja vaatad filme :) See oli üüüüberäge! Mis muidugi ei tähenda, Castle Hill või akvaarium kehvemad oleks olnud :)

Arsti vastuvõtud kujunesid pikemaks kui arvata oskasime aga kui lõpuks sealt tulema saime ja migratsiooniametisse e-maili saatsin, et nüüd on tehtud, sain põhimõtteliselt kohe vastuseks, et viisad käes! Nüüd võimegi siis ametlikult siin riigis olla veel 27.maini.

Tagasitee kulges jälle ülikiiresti, sest meil ikkagi vaja terve maailm läbi rääkida ja planeerida ja vaielda nii öelda „nende asjade lammutamise tehase üle, mille valmistamise tehas on alles pooleli“. Naljakas on kuidas mõnikord läheme mingitesse detailidesse nii sisse, et ise ka ei usu ja siis argumenteerime hullult mingite asjade üle, mida absoluutselt veel olemaski ei ole. Ja siis ühel hetkel üks tuletab teisele meelde, et kuuled vä, seda ei ole ju tegelt olemas! Ja siis hakkame mõlemad naerma :)

Panen Picasasse üles mingeid täitsa suvalisi pilte nüüd, mingitest täiesti suvalistest üritustest ja asjadest segamini, sest väga midagi asjalikku panna ei ole. Pooled pildid tehtud telefoniga, ärge mingit ülimegafutut kvaliteeti oodake!

Keskel muutun vahepeal inimsööjaks, vabandused. Pärast töötab jälle normaalselt edasi.

eks siis vist saabki aru, et oled liiga kaua soojas olnud, kui õhtul (kell 11) pärast tormi langeb temperatuur 24 kraadi peale ja külmavärinad enam rahulikult eksisteerida ei lase.

öised meisterdused :)

üüüüüüüüüüüürilised

Nagu ikka, on siinsetel bäkkeritel plaaniks plaani puudumine ehk siis täiesti mitte-üllatavalt lahkus täna meie nunnust pesast vegepiff Kati. Nimelt ei sujunud tal siin tööasjad päris nii nagu oleks tahtnud, samas aga pakuti WAsse üsnagi head diili. Nii ta siis pakkiski ennast kokku ja läks. EKs meil ole kahju küll, aga samas nii see elu siin käib, inimesed tulevad ja lähevad ja just siis kui jõuad kellegagi ära harjuda, on neil (või sul endal) jälle aeg teele asuda. Edu sulle Katikene!!

Dilek läheb ka juba mõne päeva pärast.. seda teadsime me kõik muidugi algusest peale, sest ta ütles kohe sisse kolides ausalt ära, et tal tuleb tüdruksõber 14ndal Syndeysse ja tema edasised plaanid näevad siis ette Kagu-Austraalia uurimist.

Aga mõtlesin, et teeks tegelt teil ka selle blogi lugemise natuke põnevamaks. Panime uue rendikuulutuse üles ja nüüd on meil 5 päeva minimaalselt  (kuni Dileki lahkumiseni), et valida endale uued üürnikud. Nii põnev, nii põnev, nii põnev!! Tegelikult me muidugi kedagi kohe ei peagi võtma.. võib-olla hängime natuke niisama omavahel, kui kedagi meelikõitvat silmapiiril pole. Aga eks näis. Aga, nüüd asja juurde. Hakkan siis teile kirjutama kokkuvõtteid kõiksuguste kandidaatide kohta ja siis näete ka milliseid karvaseid ja sulelisi meie juurde elama soovib tulla. ja igaühel teil on üks (kuni miljon) häält, et kellegi poolt valida!

Kandidaat nr. 1 : 24-aastane kutt, kes on India juurtega, kuid üles kasvanud Uus-Meremaal. Viimased kaks aastat on elanud Syndeys, inglise keelt räägib emakeelena. Kirjutas mulle pika jutu selle kohta, kuidas ta oli just kaheaastases suhtes ja nüüd pärast lahkuminekut tunneb, et on aeg oma elu kardinaalselt muuta. Üritab ära osta väitega, et kuna ta on mingis kohvifirmas töötanud aastaid, siis tema siia kolimine tähendaks ühe state of the art kohvimasina lisandumist meie köögiarsenali. Räägib veel sellest, et ta on praegu elanud koos ühe saksa tüdrukuga ja üldse üles kasvas ta koos 7 tütarlapsega (kuna ta teab et ma olen naissoost, siis üritab vist jätta muljet, et ta oskab küll naistega ümber käia.. midagi muud meie üürile-soovijad meist ei teagi..tõenäoliselt nime järgi lihtsalt arvab et tegemist naissoo esindajaga). Lisaks olevat ta veel puhtusefriik ja ka väga humoorikas poiss ning oskavat naljakaid videosid teha. Ühe väga pika iseloomustava e-maili lõpuks ütleb, et tegelt ta on häbelik poiss. No mine sa võta kinni.

Kandidaat nr. 2 – Abielupaar, mis koosneb kahest 24-aastasest ameeriklasest. Jõudsid Airliesse paar päeva tagasi ja loodavad siin tööd leida. Väidavad, et on VÄGA vastutustundlikud! Praeguse seisuga midagi rohkem kirjutanud ei ole, eks ma kutsun nad “intervjuule” varsti :D

Hetkel rohkem kandidaate ei ole, alles 1,5 päeva kuulutus üleval olnud. aga eks ma värskendan seda infot siin. Hakake nüüd julgelt arvamust avaldama :D

PS! JA KÕIK MÄRDILE JA EVELILE PÖIALT HOIDMA!!!!

Ka kõige tragimatel tuleb ükskord uneaeg! Lihtsalt mõtlesin, et ütleks HÄÄD ÖÖD!!

mõnnad värgid

Eelmise pikema postituse lõpus lubasin, et vaatame, et mis lihast meie pihvid on. Nad polegi lihast, nad on taimetoitlased hoopis. Nii et pihvideks oleks neid vist vale kutsuda. Siinkohal ootan ettepanekuid uue nimetuse osas – taimetoitluse vallast siis soovitavalt.

Noh, pärast couchsurferite lahkumist jõudsime siis oma kaks päevakest olla, kui kolisidki meile Di ja Kati. Kulgesime siis kõik siin omasoodu, päris tore on nii, et koguaeg on kellegagi hängida. Jõudsime siis jälle kolm päevakest olla, kui juba tuligi küll MINU PÄRIS OMA BREE!! Kes ei mäleta, siis Bree on minu lemmikninja Fitzroy päevilt, kellega Fitzroys kõiksugu asju koos tegime – sai restoranis ja rahvusparkides käidud, jõe peal tuubitud, pirukaid küpsetatud, puude otsas ronitud, silla peal kummituste eest põgenetud ja veel kõiksugu põnevusi tehtud. Pärast minu Fitzroyst lahkumist läks ära ka Bree – seekord Arnhem Landi, aborigeenidega möllama taaskord. Ja nüüd anti talle töö juurest üks pisike puhkus, millest kuus päeva veetis ta siin meie juures :)

Mulle oli ka kauge külalise vastuvõtmiseks mõned vabad päevad ette nähtud, seega sai kõikvõimalikel viisidel koos toredasti aega veedetud :) Kõige rohkem jääb sellest vist meelde üks äraütlemata intrigeeriv saaga laupäevaõhtusest klubiringist, kus üks neiu otsustas Breele veits kümpi kütta. Tore oli see, et kogu selle morsi ja draama ja kiirabi juures oli meil kõigil ikkagi nii kole naljakas, et tõesti – eluks ajaks jääb meelde. Täiesti süütust olukorrast sellisesse intriigide keerisesse sattuda ei ole ju tõesti midagi muud kui hüsteeriliselt naljakas. Neiu sõbrad ka veel vabandasid ja ütlesid, et kahjuks juhtub sellel neiul sarnaseid olukordi tihti. Kella 2 ajal öösel kruiisis Bree siis kiirabiga 25km kaugusel asuvasse Proserpine’i haiglasse ja meie Maiksu ja Dilekiga sõitsime talle siis pool tunnikest hiljem sinna järgi. Pärast tuhat aastat ümber haigla sissepääsu otsimist saime lõpuks ikka teda näha ka. Selgus aga tõsiasi, et enne hommikut teda siiski koju ei lasta (kuigi meile öeldi Airlies et tulge korjake ta poole tunni pärast peale) ja meil ei jäänudki muud üle kui jälle Airliesse tagasi sõita. Enne seda jõudsime muidugi veel mõned naljakad fotod teha ja varahommikuses haiglas ära eksida. Kella 4 paiku hommikul jõudsime siis koju tagasi ja Maiks jõudis vaevalt pea padjale panna, kui tuli Breelt sõnum, et nad ikka lasevad ta nüüd ja kohe välja. Mis siis ikka, sõit võiski jälle alata.

Kuigi seiklusi oli öösel mitme aasta eest läks Bree ikkagi juba hommikul kell 9 Oceanraftinguga saari vaatama ja meie lebotasime niisama kodus. Muus osas oli meil selline tore ja vaikne puhkus, jalutasime, ujusime, vaatasime meeletutes kogustes filmi ja kulgesime niisama üksteise seltskonnas. Väga tore oli ja see laupäevaõhtune seiklus oli tõesti viimaste aegade naljakaim lugu üldse :)

Juba päevake pärast Bree lahkumist tulid meile aga uued külalised. Tõnis ja Owen. Haapsalu inimesed vist ikka teavad Tõnist. Vot tema oligi oma töökaaslase Oweniga (kes on Walesi lambafarmer :P) siit läbisõidul ja otseloomulikult tulid nad natukeseks ka meile peatuma. Tegime ühe mõnusa õhtusöögi ja õlled ja jutustasime varaste hommikutundideni.. Ja järgmisel päeval läksime kõik vapralt tööle ka :)

Mis ma teile vahepeal rääkimata olen unustanud, on see, juba mitu nädalat ei ole ma enam Fish D’vine’i palgal. Lihtsalt tunde seal mitte essugi ei saanud ja üleüldine suhtumine hakkas ka seal vaikselt rappa kiskuma, nii et otsustasin, et seal enam käia ei viitsi. Plaanisin mingit muud tööd vaadata, aga praegu eriti seda teinud ei ole. Pigem nagu niisama kulgenud – hommikuti teen housekeepingut ja ülejäänud aja naudin elu. Kuna housekeepingus on palk hea, siis väga muret tundma ei pea.. 25 tundi nädalas töötades saan sealt sama palga kätte, mis 40 tundi fishis tehes oleks saanud. Nii et kätte saan sama raha aga rohkem aega jääb iseendale. Muidugi ideaalis tahaks kuskil paar vahetust nädalas juurde teha, et ikka 40 tundi kokku tuleks ja ka natuke lisanutsu koguneks. Aga ma ei viitsi väga pressida, elul on kombeks ennast ise lahendada :)

Üldjoontes elame siin ikka nii nagu alati.. tore väike seltskond + lugematul hulgal külalisi + viimastel päevadel on veel selliseid ülepäevaseid õhtuseid seltskondi siin meie rõdul istumas nähtud. Pesa on ka ikka nii omaks saanud.. lahe on nii elada, kui korteris on lisaks veel oma väike minikorter (meie tuba on ju koos oma vannitoa ja garderoobi ja rõduga, mis kõik moodustab rohkem kui poole ülemisest korrusest). Et kui tahad teistega hängida, siis tuled alla ja kui tahad omaette olla on täitsa selline nurk olemas, kust ei peagi kunagi välja tulema. Kõik on nii tore, et ei oskagi midagi tahta enam.