Selle jutu pühendan sünnipäevaks oma armsale sõbrale Annile, kellel loodetavasti on mõlemad käed alles!

Kuna videoblogi ei osutunud nii populaarseks (te vist ei viitsinud seda lõpuni vaadata eks), siis kirjutan jälle.

Eelmisel laupäeval käisin töökaaslastega väljas, sest meie Peruu-kutt Eduardo naaseb nüüd viieks kuuks sünnimaale. Oli nagu selline hüvastijätupidu :) Eriti kaua ei olnudki, rohkem veetsin tegelikult aega McDonaldsis burgerit süües ja üksi bussipeatuses istudes, kui klubis.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.. Pühapäeval magasime siis kella üheni õndsat und, kuni lõpuks ärkasin selle peale, et sain bossnaiselt sõnumi küsimusega minu enesetunde kohta. Mul oli enesetunne täitsa okei ja kõik tundus seda va klassikalist rada suunduvat.. et kella neljaks tööle jne. Tegelikult pakkus aga bossnaine välja, et ma võiks hoopis vaba päeva võtta, kuna Maiksul ka ju ometigi vaba päev. Noh, mõeldud-tehtud. Läksime veel Indiast läbi ja võtsime hommikusöögiks ühed naanid (need on need ümmargused india saiad) ja ostsime Happy High Herbsist uue piibu :) Ja sõit Townsville’i võiski alata!

Tegelikult pidime Townsville’i sõitma alles järgmisel päeval.. meil olid nimelt viisa jaoks röntgeni ja meditsiinilise kontrolli ajad kinni pandud. Kuna aga ootamatult skoorisime oma vabade päevade hulka veel pool päeva, lahkusime juba pühapäeva õhtul. Autos bookisime endale hotellitoa täitsa kesklinna ja tegime igasuguseid plaane Townsville’i ja üldse elu kohta. Kolm tundi sõitu möödus kõige kiiremini üldse! :)

Kella kuue ajal jõudsime siis kohale. Vaatasime siis oma toa üle ja läksime välja sööma. Sõime Cactus Jackis, mille näol on tegemist Mehhiko restoraniga, kus kogu miljöö ja söök oli isegi täitsa tore, ainult et mingil põhjusel tuli kõlaritest ikka LFMAOd või Rihannat. Ja õhtul käisime veel kinos ka! Nii tore oli selliste lihtsate asjadega oma aega sisustada :)

Hommikul tegime ära oma röntgenid.Nende tegemise ja arstiaegade vahele jäi meil üsna mitu tundi vaba aega, mille sisustasime eriti mõnusa hommikusöögiga Coffee Clubis, Castle Hilli otsas käimisega, Reef HQ akvaariumi ja Dome Theatre’iga. Kõige ägedam oli vist see Dome Theatre, mis on põhimõtteliselt siis see nö kuppelkino, kus oled suure kaare all peaaegu lamavas asendis ja vaatad filme :) See oli üüüüberäge! Mis muidugi ei tähenda, Castle Hill või akvaarium kehvemad oleks olnud :)

Arsti vastuvõtud kujunesid pikemaks kui arvata oskasime aga kui lõpuks sealt tulema saime ja migratsiooniametisse e-maili saatsin, et nüüd on tehtud, sain põhimõtteliselt kohe vastuseks, et viisad käes! Nüüd võimegi siis ametlikult siin riigis olla veel 27.maini.

Tagasitee kulges jälle ülikiiresti, sest meil ikkagi vaja terve maailm läbi rääkida ja planeerida ja vaielda nii öelda „nende asjade lammutamise tehase üle, mille valmistamise tehas on alles pooleli“. Naljakas on kuidas mõnikord läheme mingitesse detailidesse nii sisse, et ise ka ei usu ja siis argumenteerime hullult mingite asjade üle, mida absoluutselt veel olemaski ei ole. Ja siis ühel hetkel üks tuletab teisele meelde, et kuuled vä, seda ei ole ju tegelt olemas! Ja siis hakkame mõlemad naerma :)

Panen Picasasse üles mingeid täitsa suvalisi pilte nüüd, mingitest täiesti suvalistest üritustest ja asjadest segamini, sest väga midagi asjalikku panna ei ole. Pooled pildid tehtud telefoniga, ärge mingit ülimegafutut kvaliteeti oodake!

Dilek läheb ka juba mõne päeva pärast.. seda teadsime me kõik muidugi algusest peale, sest ta ütles kohe sisse kolides ausalt ära, et tal tuleb tüdruksõber 14ndal Syndeysse ja tema edasised plaanid näevad siis ette Kagu-Austraalia uurimist.

Aga mõtlesin, et teeks tegelt teil ka selle blogi lugemise natuke põnevamaks. Panime uue rendikuulutuse üles ja nüüd on meil 5 päeva minimaalselt  (kuni Dileki lahkumiseni), et valida endale uued üürnikud. Nii põnev, nii põnev, nii põnev!! Tegelikult me muidugi kedagi kohe ei peagi võtma.. võib-olla hängime natuke niisama omavahel, kui kedagi meelikõitvat silmapiiril pole. Aga eks näis. Aga, nüüd asja juurde. Hakkan siis teile kirjutama kokkuvõtteid kõiksuguste kandidaatide kohta ja siis näete ka milliseid karvaseid ja sulelisi meie juurde elama soovib tulla. ja igaühel teil on üks (kuni miljon) häält, et kellegi poolt valida!

Kandidaat nr. 1 : 24-aastane kutt, kes on India juurtega, kuid üles kasvanud Uus-Meremaal. Viimased kaks aastat on elanud Syndeys, inglise keelt räägib emakeelena. Kirjutas mulle pika jutu selle kohta, kuidas ta oli just kaheaastases suhtes ja nüüd pärast lahkuminekut tunneb, et on aeg oma elu kardinaalselt muuta. Üritab ära osta väitega, et kuna ta on mingis kohvifirmas töötanud aastaid, siis tema siia kolimine tähendaks ühe state of the art kohvimasina lisandumist meie köögiarsenali. Räägib veel sellest, et ta on praegu elanud koos ühe saksa tüdrukuga ja üldse üles kasvas ta koos 7 tütarlapsega (kuna ta teab et ma olen naissoost, siis üritab vist jätta muljet, et ta oskab küll naistega ümber käia.. midagi muud meie üürile-soovijad meist ei teagi..tõenäoliselt nime järgi lihtsalt arvab et tegemist naissoo esindajaga). Lisaks olevat ta veel puhtusefriik ja ka väga humoorikas poiss ning oskavat naljakaid videosid teha. Ühe väga pika iseloomustava e-maili lõpuks ütleb, et tegelt ta on häbelik poiss. No mine sa võta kinni.

Kandidaat nr. 2 – Abielupaar, mis koosneb kahest 24-aastasest ameeriklasest. Jõudsid Airliesse paar päeva tagasi ja loodavad siin tööd leida. Väidavad, et on VÄGA vastutustundlikud! Praeguse seisuga midagi rohkem kirjutanud ei ole, eks ma kutsun nad “intervjuule” varsti :D

Hetkel rohkem kandidaate ei ole, alles 1,5 päeva kuulutus üleval olnud. aga eks ma värskendan seda infot siin. Hakake nüüd julgelt arvamust avaldama :D

PS! JA KÕIK MÄRDILE JA EVELILE PÖIALT HOIDMA!!!!

Noh, pärast couchsurferite lahkumist jõudsime siis oma kaks päevakest olla, kui kolisidki meile Di ja Kati. Kulgesime siis kõik siin omasoodu, päris tore on nii, et koguaeg on kellegagi hängida. Jõudsime siis jälle kolm päevakest olla, kui juba tuligi küll MINU PÄRIS OMA BREE!! Kes ei mäleta, siis Bree on minu lemmikninja Fitzroy päevilt, kellega Fitzroys kõiksugu asju koos tegime – sai restoranis ja rahvusparkides käidud, jõe peal tuubitud, pirukaid küpsetatud, puude otsas ronitud, silla peal kummituste eest põgenetud ja veel kõiksugu põnevusi tehtud. Pärast minu Fitzroyst lahkumist läks ära ka Bree – seekord Arnhem Landi, aborigeenidega möllama taaskord. Ja nüüd anti talle töö juurest üks pisike puhkus, millest kuus päeva veetis ta siin meie juures :)

Mulle oli ka kauge külalise vastuvõtmiseks mõned vabad päevad ette nähtud, seega sai kõikvõimalikel viisidel koos toredasti aega veedetud :) Kõige rohkem jääb sellest vist meelde üks äraütlemata intrigeeriv saaga laupäevaõhtusest klubiringist, kus üks neiu otsustas Breele veits kümpi kütta. Tore oli see, et kogu selle morsi ja draama ja kiirabi juures oli meil kõigil ikkagi nii kole naljakas, et tõesti – eluks ajaks jääb meelde. Täiesti süütust olukorrast sellisesse intriigide keerisesse sattuda ei ole ju tõesti midagi muud kui hüsteeriliselt naljakas. Neiu sõbrad ka veel vabandasid ja ütlesid, et kahjuks juhtub sellel neiul sarnaseid olukordi tihti. Kella 2 ajal öösel kruiisis Bree siis kiirabiga 25km kaugusel asuvasse Proserpine’i haiglasse ja meie Maiksu ja Dilekiga sõitsime talle siis pool tunnikest hiljem sinna järgi. Pärast tuhat aastat ümber haigla sissepääsu otsimist saime lõpuks ikka teda näha ka. Selgus aga tõsiasi, et enne hommikut teda siiski koju ei lasta (kuigi meile öeldi Airlies et tulge korjake ta poole tunni pärast peale) ja meil ei jäänudki muud üle kui jälle Airliesse tagasi sõita. Enne seda jõudsime muidugi veel mõned naljakad fotod teha ja varahommikuses haiglas ära eksida. Kella 4 paiku hommikul jõudsime siis koju tagasi ja Maiks jõudis vaevalt pea padjale panna, kui tuli Breelt sõnum, et nad ikka lasevad ta nüüd ja kohe välja. Mis siis ikka, sõit võiski jälle alata.

Kuigi seiklusi oli öösel mitme aasta eest läks Bree ikkagi juba hommikul kell 9 Oceanraftinguga saari vaatama ja meie lebotasime niisama kodus. Muus osas oli meil selline tore ja vaikne puhkus, jalutasime, ujusime, vaatasime meeletutes kogustes filmi ja kulgesime niisama üksteise seltskonnas. Väga tore oli ja see laupäevaõhtune seiklus oli tõesti viimaste aegade naljakaim lugu üldse :)

Juba päevake pärast Bree lahkumist tulid meile aga uued külalised. Tõnis ja Owen. Haapsalu inimesed vist ikka teavad Tõnist. Vot tema oligi oma töökaaslase Oweniga (kes on Walesi lambafarmer :P) siit läbisõidul ja otseloomulikult tulid nad natukeseks ka meile peatuma. Tegime ühe mõnusa õhtusöögi ja õlled ja jutustasime varaste hommikutundideni.. Ja järgmisel päeval läksime kõik vapralt tööle ka :)

Mis ma teile vahepeal rääkimata olen unustanud, on see, juba mitu nädalat ei ole ma enam Fish D’vine’i palgal. Lihtsalt tunde seal mitte essugi ei saanud ja üleüldine suhtumine hakkas ka seal vaikselt rappa kiskuma, nii et otsustasin, et seal enam käia ei viitsi. Plaanisin mingit muud tööd vaadata, aga praegu eriti seda teinud ei ole. Pigem nagu niisama kulgenud – hommikuti teen housekeepingut ja ülejäänud aja naudin elu. Kuna housekeepingus on palk hea, siis väga muret tundma ei pea.. 25 tundi nädalas töötades saan sealt sama palga kätte, mis 40 tundi fishis tehes oleks saanud. Nii et kätte saan sama raha aga rohkem aega jääb iseendale. Muidugi ideaalis tahaks kuskil paar vahetust nädalas juurde teha, et ikka 40 tundi kokku tuleks ja ka natuke lisanutsu koguneks. Aga ma ei viitsi väga pressida, elul on kombeks ennast ise lahendada :)

Üldjoontes elame siin ikka nii nagu alati.. tore väike seltskond + lugematul hulgal külalisi + viimastel päevadel on veel selliseid ülepäevaseid õhtuseid seltskondi siin meie rõdul istumas nähtud. Pesa on ka ikka nii omaks saanud.. lahe on nii elada, kui korteris on lisaks veel oma väike minikorter (meie tuba on ju koos oma vannitoa ja garderoobi ja rõduga, mis kõik moodustab rohkem kui poole ülemisest korrusest). Et kui tahad teistega hängida, siis tuled alla ja kui tahad omaette olla on täitsa selline nurk olemas, kust ei peagi kunagi välja tulema. Kõik on nii tore, et ei oskagi midagi tahta enam.

Märja hooajaga käivad kaasas äikesetormid, kõiksugused vihmad (hoovihmad, seenevihmad, uduvihmad vms), ÄÄRMISELT niiske (et mitte öelda MÄRG) õhk, soojad temperatuurid (25-35 kraadi), tihti vahelduv ilm ja meeletu looduse elavnemine. Taimed ja puud lähevad märksa rohelisemaks (pole nad ju pikka aega vett näinud), puhkevad õide, kõiksugused loomad ujuvad oma urgudest välja ja üldse elu läheb kuidagi lärmakamaks ja värvilisemaks. Meil näiteks on tuppa nii palju gekosid kolinud, et ei oskagi nendega enam midagi peale hakata.. eriti kahju on beebidest, sest nad ei oska endaga midagi eriti ette võtta ja siis nad saavad siin nö. koduvägivalla tagajärjel surma.. sest me ju ei oska nendega arvestada ja ikka astume neile koduste toimetuste käigus peale… või paneme midagi peale või jätame nad kuhugi alla.. mu hingel on vist praegu kaks gekobeebi elukest. Mis on tegelt kurb, sest nad on armsad!

Ja see õhk! Õhk on lihtsalt nii niiske.. Tihtipeale ei olegi aru saada, kas ma nüüd higistan nii räigelt või on see lihtsalt mu kehal kondenseeruv niiskus. Igatahes, ei ole harv nähtus, kui inimestel on nägu/selg/kael nii märjad, et reaalselt on näha veepiiskasid üksteise kõrval ja nired jooksevad lihtsalt näiteks mööda selga alla, nii nagu oleks just dušši alt välja astunud ja polekski vaevunud kuivatama.

Põhimõtteliselt näeb see siis siin Airlie Beachil välja nii et kohati on pilves, kohati päikesepaisteline, temperatuurid on praegu varasuvel umbes 25-30 kraadi kanti, vahepeal tibutab, vahepeal sajab hoovihma ja vahepeal paistab lauspäike. Aga samas, praegu mulle selline ilm meeldib. See tähendab natuke jahedamaid hommikuid (Jee, higivaba uni!) ja toredaid värskendavaid vihmasadusid päeval (mõnus jahutus 30 kraadisel päeval).

Ainuke asi mis mulle ei meeldi, on tuppa trügivad putukad! Vot need lendavad prussakad ja tirtsud ja sipelgad jms on tüütud. Eriti kui Di igakord kisama pistab ja mööda tuba ringi jookseb, ise samal ajal karjudes “Elina, Elina, Elina, mida ma tegema peaksin?!?” Maiks just eile rääkis, et kui nad paar päeva tagasi koos hommikust sõid, passis elutoas seina peal üks selline suur prussakalaadne putukas (meil on sellised lendavad, midagi prussaka ja maipõrnika vahepealset.. ja nad lendavad meile koguaeg tuppa, sest meil on rõduuks lihtsalt alalõpmata lahti). Igatahes, samal ajal oli meil Bree külas, kes magas elutoas madratsi peal ja see oli nii naljakas, kuidas Maiks mulle seda lugu rääkis. Ütles, et Di oli jälle veits hüsteeriasse sattunud teemal “appi, seal on prussakas” , mille peale Maiksul oli tekkinud küsimus, et mis ta nüüd tegema peaks, Breele pähe ronima või? Peab ütlema, et Di on üks äärmiselt tore ja lõbus tüdruk, kes lihtsalt kardab neid putukaid ja see lisab igale meie kooselatud päevale natuke vürtsi juurde. Alles eile istusin rõdul ja kuulasin kuidas Di mööda elutuba ringi jookseb ja mingi prussaka eest põgeneb ja jalanõusid mööda tuba laiali loobib :D

Aga tegelikult on lood siin ikka võrdlemisi head selle märja hooajaga – võib öelda, et asume põhimõtteliselt selle kõige alumises servas, mis tähendab, et meieni jõuab sellest kõigest veel suhteliselt vähe.. tuhat kilomeetrit põhjapoole on ikka kardinaalselt teised olud. On kümneid ja kümneid teid, mis igal aastal terve märja hooaja läbimatud on; kogukondi, mis kuudeks muust maailmast ära lõigatud saavad ja mõnikord ka natuke väiksemaid üleujutusi.  Aga tegelikult on selline teistsugune ilm ja kliima ju tore vaheldus!